Toas oli vaid üks inimene ja ainus hääl, mis sealt kostis, oli selle inimese käes oleva sulepea krabin, kui seda rida rea järel mööda paberit veeti.
Polnud kedagi, kes oleks lugenud neid paberile veetavaid ridu. Ja kui seal olekski keegi viibinud, oleks ta vaevalt oma silmi uskunud. Sest see, mida seal kirja pandi, oli selge, pisiasjadeni hoolikalt läbi mõeldud mõrv. Ta kuulatas korraks ning kuulis klirinat. Ta pillas enda sulepea maha ning pööras enda pea vaikselt ukse suunas.
Ta märkas, et see oli ainult tema kass kes oli kapi peal ajanud klaas tassi maha. Ta hingas sügavalt sisse ja rahunes maha. Siis korjas maast killud üles ning lõikas endale kogematta sisse. Ta pühkis paberiga vere ning pöördus prügikasti poole klaasikilde ära viskama.
Ta märkas et tema köögis prügikasti juures seisab mingi mees. Sel mehel oli seljas must tagi ja mustad teksad jalas. Ta märkas, et selle mehe tagi sise taskus on relv. Keegi ei liigutanud ennast natukene aega ja siis ütles tagiga mees, Ma olen üritanud sind leida pikk aega Johnathan. Johnathan ei teadnud kes ta ees seisab. Siis küsis ta arglikult, kus sa mu nime tead? Tagiga mees naeratas korraks ning seejärel küsis. Mis sa arvad kes oli see mees kelle naise sa 13 Septembril ära mõrvasid lihtsalt selle pärast, et ta sai su suurest plaanist teada. John ei kostnud selle peale midagi ainult mühatas korraks. Ta mtles läbi kõik võimalused mis oleks kõige paremad. Esimene mõte oli saada mehe käest relv mingit mood ära ja teine oli lihtsalt põgeneda. Ta mtles mõlemad võimalused läbi ning talle tundus, et teine võimalus on parem. John oli tal püstoli sihikul ning siis lõi John tal relva käest ja jooksis magamistoa akna poole mis oli tal parajasti lahti. Ta elas teisel korrusel tema õnneks. Ta hüppas aknast välja ning suutis maanduda hästi ja natukese aja pärast saigi ta minema.